Ilusat emakeelepäeva!

Hommikul kui ärkan,

sussid jalga torkan.

Pesen silmad kõrvad

haaran tassil kõrvast.

Ruttu ära joon ma tee

ja juba lippan mööda teed.

Lasteaeda kiirel sammul,

sõbrad ootavad mind ammu.

Lasteaias kõik me koos

õppimis- ja mänguhoos.

Lauluringis kõlab rõõmus viis,

koju saan kui kell saab viis.

Õhtul aknast vaatan tähti 

 

aabitsast veel veerin tähti.

Varsti voodisse ma poen,

ema muinasjuttu loeb.

Öösel aknast paistab kuu,

ilus on see märts, me kevadkuu.

Oma sõpru unes näen,

homme jälle uus on päev.

On naljakas see meie emakeel,

vahel lausa sõlme läheb keel.

Aga sina väike sõber hea,

seda õppima veel pead.

Kohustuslik kohustus

Sõna „kohustus“ tekitab igas inimeses mingil määral trotsi. Argiseid kohustusi on niigi palju ja kui midagi kohustuslikku (näiteks kirjandus) tungib meie vaba aja veetmise valikutesse, siis tahes tahtmata tekitab see protesti. Meie kultuuriministri poolt välja paisatud sõnakõlks tekitas minu meelest siiski asjatult paanikat. Härra Langi poolt antud nimekirjas raamatutest, mis igas raamatukogus olema peaksid, ei ole midagi uut. Enamik nendest raamatutest on raamatukogudes oma koha ja lugeja juba ammu leidnud ning ka ilma praeguse kisa-kärata oleks see nii ka tulevikus olnud. Raamatukoguhoidjad on piisavalt pädevad, et komplekteerida raamatukogu vastavalt lugeja vajadustele, ja lugejad on omakorda piisavalt teadlikud ja nõudlikud, aidates kujundada raamatukogu just vastavalt antud piirkonnale eripärale. Niipalju kui on lugejaid, niipalju on ka erinevaid maitseid ja seda mitmekesisem on kirjanduse valik raamatukogus.

Tekkinud olukorrast saavad rahvaraamatukogud eelkõige kasu, sest igasugune diskussioon virgutab, paneb innovaatiliselt mõtlema ja tegutsema.

Sõmeru raamatukogu on pakkunud ja pakub ka edaspidi väärt kirjandust igale maitsele ja eale. Sina, hea lugeja, oled oluline.

Vabariigi sünnipäevaline

Sellise pisipõnni üle peaks iga poliitik uhke olema!

Kes on poliitikud?

Poliitikuteks nimetatakse naisi ja mehi, kes peavad oma riigi juhtimist  tähtsamaks kui mõnda muud tööd. Poliitiku asi oleks nagu elu paremaks muuta, teha seadused kõigile vastuvõetvaks. Päris õiglasest elust ja kõikide heaolust ei ole ometi midagi välja tulnud, sest teekonda soovide õnnetoova täitumiseni kujutavad poliitikud ette parteide ehk poliitiliste erakondade kaupa õige erinevalt. Eemalt vaadates on kõigil dirge siht sisse aetud, lähemalt uurides näed igal rajal komistuskive...

Me käisime seaduste mäel. Priit Aimla, 2000

Palju õnne Eesti Vabariik!